Tere sõbrad.
Minu eelmine postitus võis jääda teile natuke arusaamatuks. Kuna nüüd olen juba võimeline suhtlema, siis püüan natuke möödunud nädala sündmuseid kirjeldada.
Juhtus minuga siis selline asi,  et kõik pinged, probleemid ja mured vallandusid keset tänavat paanikahoona. See oli väga ebameeldiv ja hirmuäratav. Olen nüüd olnud nädal aega kodune, väljas käia ma ei taha ja raske on ka niisama kodus olla. Unevajadus on suur, enamuse päevast ma magangi maha. Aga positiivne on see, et olen arsti ja nüüd ka psühholoogi jälgimise all,  saan abi ja iga päevaga läheb paremaks.
Eile oli mul teraapia raames ette nähtud vesiaeroobika. Kardan vett ja basseine. Nagu oligi arvata, siis trennis osalejat minust ei olnud. Basseini ääres lõi hinge kinni ja ma ei suutnud varvastki sinna pista. Kuna võtsin ujulasse kaasa ka Lisette, siis püüdsin olla vapper ja veeta see aeg lastebasseinis. Sellega sain ma hakkama.  Kuigi ka seal oli pisike hirm. Pärast nautisime sauna ja üldiselt oli meil siiski tore õhtu.
Olen väsinud üksi olemisest, pidevast haiget saamisest ja kõigist lopsudest, mis elu mulle jagab. Ju ma siis olen kõik selle millegagi ära teeninud. Jääb üle vaid lollilt loota, et ühel imelisel päeval pöördub kõik minu kasuks. Seniks katsun endaga toime tulla ja leppida.
Kõike kõige paremat teile, mu kallid sõbrad.