Just praegu tuli mul peale kirjutamise tahe. Mõeldud- tehtud..
Kus ma pooleli jäingi? Ahjaa- uued tuuled hakkasid puhuma. Need olid ühed pagana karmid tuuled, peaksin ütlema. See aeg, mida püüan siiani unustada, muutis mind. Kahjuks mitte positiivses mõttes. Sellest ajajärgust mu elus teavad vähesed ja nemadki ei tea kogu lugu. Ma ei tahaks väga ükskikasjalikult sellel peatuda, kui te ei pahanda. Ütlen vaid, et see oli aeg täis tühja kõhtu, rusikaid ja pisaraid. Möödas on sellest ajast umbes 22 aastat, aga uskuge mind- mu unenäod pole siiani rahulikud.
Kuidagi sai see aeg mööda ning ma olin teine inimene- külm ja kahtlustav. Olen praegugi, natuke.
Sain oma elu enam- vähem taas korda, niipalju kui suutsin seda korraldada. Raske oli..Ega ma kellelegi ju kurtnud, abipaluja pole ma ka. Milleks tunnistada kõva häälega enda suutmatust eluga toime tulla, eksju. Seega olen muudkui rabelenud ja pingutanud..üksi.Jah, ma pole eriti kaugele jõudnud oma elus, materiaalses mõttes. Pole mul ju ei oma kodu, autot, väljamaa tuusikuid.. midagi pole. Aga mul on enda sees kusagil hingepõhjas uhkus enese üle. See on väärtuslikum ja olulisem mu jaoks. Muidugi olen ka kurb ja unistan kõigest sellest, mida just mainisin, et mul pole..Kodu võiks ikka olla, enda pisike pesake. No ehk kunagi..mine tea, mis elul veel mulle anda on. Negatiivseid elukogemusi olen saanud piisavalt, võibolla hakkab ka positiivset kunagi tulema. Ma vähemalt loodan. Lootke teie ka koos minuga.
Kohtumiseni.