Tere sõbrad.
Minu eelmine postitus võis jääda teile natuke arusaamatuks. Kuna nüüd olen juba võimeline suhtlema, siis püüan natuke möödunud nädala sündmuseid kirjeldada.
Juhtus minuga siis selline asi,  et kõik pinged, probleemid ja mured vallandusid keset tänavat paanikahoona. See oli väga ebameeldiv ja hirmuäratav. Olen nüüd olnud nädal aega kodune, väljas käia ma ei taha ja raske on ka niisama kodus olla. Unevajadus on suur, enamuse päevast ma magangi maha. Aga positiivne on see, et olen arsti ja nüüd ka psühholoogi jälgimise all,  saan abi ja iga päevaga läheb paremaks.
Eile oli mul teraapia raames ette nähtud vesiaeroobika. Kardan vett ja basseine. Nagu oligi arvata, siis trennis osalejat minust ei olnud. Basseini ääres lõi hinge kinni ja ma ei suutnud varvastki sinna pista. Kuna võtsin ujulasse kaasa ka Lisette, siis püüdsin olla vapper ja veeta see aeg lastebasseinis. Sellega sain ma hakkama.  Kuigi ka seal oli pisike hirm. Pärast nautisime sauna ja üldiselt oli meil siiski tore õhtu.
Olen väsinud üksi olemisest, pidevast haiget saamisest ja kõigist lopsudest, mis elu mulle jagab. Ju ma siis olen kõik selle millegagi ära teeninud. Jääb üle vaid lollilt loota, et ühel imelisel päeval pöördub kõik minu kasuks. Seniks katsun endaga toime tulla ja leppida.
Kõike kõige paremat teile, mu kallid sõbrad.

Eesti inimene on harjunud, hambad ristis, hakkama saama ning väljastpoolt tuleb rohkesti survet: „võta ennast kokku", „ära mõtle üle", „sul on ju kõik olemas", „mõtle positiivselt", „mine jaluta looduses" jne. Seetõttu tuleb mõnikord inimestele selgeks teha, et nad ei ole lollid-laisad- lohakad, vaid tegu on tõsise terviseprobleemiga, mis segab ja takistab elu.- see on copy ühest artiklist. Ma olen väga katki ja tõepoolest ei aita mind metsas jalutamine ja muud asjad..  Täna ma rohkemat ei kirjuta..ei jaksa. Olge tublid.

Tere jälle.
Kas te olete kunagi kedagi nii väga igatsenud, et tunnete, nagu läheks seest katki? See on ääretult valus tunne. Ma olen segaduses ja ei saa üldse aru, mida ma tahan. Oleksin nagu liblikas, kes on kinnises ruumis ja püüab leida väljapääsu. Lendan siia- sinna ja alati põrkan hooga vastu seinu. Ma pole rahul mitte millegagi. Süüdistan iseennast kõiges halvas, vaat et isegi kliima soojenemises. Kuidas osad inimesed on teinud oma elus õigeid valikuid? Mina pole teinud midagi õigesti. Kolistan pidevalt samades ämbrites. Mis mul viga on??
Tahan olla kogu aeg üksi..siis kui olen üksi, tahan kedagi ruttu enda kõrvale. Kui mul on keegi kõrval, siis ajan ta minema, et olla taas üksi..Kardan suhteid, samas igatsen nii väga kedagi. Kuidas saada endas selgust?

Just praegu tuli mul peale kirjutamise tahe. Mõeldud- tehtud..
Kus ma pooleli jäingi? Ahjaa- uued tuuled hakkasid puhuma. Need olid ühed pagana karmid tuuled, peaksin ütlema. See aeg, mida püüan siiani unustada, muutis mind. Kahjuks mitte positiivses mõttes. Sellest ajajärgust mu elus teavad vähesed ja nemadki ei tea kogu lugu. Ma ei tahaks väga ükskikasjalikult sellel peatuda, kui te ei pahanda. Ütlen vaid, et see oli aeg täis tühja kõhtu, rusikaid ja pisaraid. Möödas on sellest ajast umbes 22 aastat, aga uskuge mind- mu unenäod pole siiani rahulikud.
Kuidagi sai see aeg mööda ning ma olin teine inimene- külm ja kahtlustav. Olen praegugi, natuke.
Sain oma elu enam- vähem taas korda, niipalju kui suutsin seda korraldada. Raske oli..Ega ma kellelegi ju kurtnud, abipaluja pole ma ka. Milleks tunnistada kõva häälega enda suutmatust eluga toime tulla, eksju. Seega olen muudkui rabelenud ja pingutanud..üksi.Jah, ma pole eriti kaugele jõudnud oma elus, materiaalses mõttes. Pole mul ju ei oma kodu, autot, väljamaa tuusikuid.. midagi pole. Aga mul on enda sees kusagil hingepõhjas uhkus enese üle. See on väärtuslikum ja olulisem mu jaoks. Muidugi olen ka kurb ja unistan kõigest sellest, mida just mainisin, et mul pole..Kodu võiks ikka olla, enda pisike pesake. No ehk kunagi..mine tea, mis elul veel mulle anda on. Negatiivseid elukogemusi olen saanud piisavalt, võibolla hakkab ka positiivset kunagi tulema. Ma vähemalt loodan. Lootke teie ka koos minuga.
Kohtumiseni.

Tere taas.
Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama algusest.. Aga kus on algus? Kas kõik sai alguse minu sündides? Oletame.. Seega ma sündisin ühel märtsikuu päeval. Sellest on möödas juba oi kui palju aastaid. Üsna hirmutav on see number. No pole hullu,on kuhjaga inimesi, kellel see arv on veel hirmsam.

Enda lapsepõlvest ma suurt midagi ei mäleta. Üksikud ähmased mälupildid on vaid. Nagu oleksingi elanud vaid osaliselt. Ninasõõrmeis on lasteaialõhn, mäletan sunniviisilist lüpsisooja lehmapiima..õudus. Siiani ma piima ei suuda juua. Piimal on ja jääb minu jaoks külge lehmalõhn. Andke mulle andeks need, kel piim on lemmikjook. Lapsepõlv möödus mul kuni kooliminekuni Kehras. Seejärel kolisime Kivimäele, kus elasin suurema osa ajast. Sellest ajast on koolimälestused ja muudki..Olid vast ajad..Põhikooli sain lõpetatud enam- vähem normaalsete tulemustega, kuid nüüd ennast kriitiliselt analüüsides on ilmselge, et oleksin olnud palju enamaks võimeline. Nüüd saan enda lapsi takka utsitada ja rõhutada neile igal sammul hariduse tähtsust.

Peale põhikooli läksin edasi õppima Tallinna Juhkentali Kaubanduskooli pagar- kondiitriks. Mis mind sinna küll ajas, ei mõista ma siiani. Aga ma ei kahetse hetkekski. Ka sellest ajast on mul mälestusi, millest mõned ei kannata ilmavalgustki, rääkimata siis teistega jagamisest. Kes teab, see teab.. Läbi ma selle kooli käisin, lõpueksamid said sooritatud hästi ja mõnda aega sai töötatud AS Leiburis. Seejärel aga hakkasid puhuma uued tuuled..Millest ma räägin mõnel teisel päeval. Kohtumiseni ja minge õue jalutama, ilm on ilus.

    Mulle tuli hullumeelne mõte hakata oma eluolu, mõtteid ja tegemisi kirja panema.Tunnen, et kui ma ei saa ennast tühjaks rääkida, lähen ma lõhki nagu ülepuhutud õhupall. Hing on mul juba niigi katki..on olnud kaua ja tundub, et terveks ei saa iial.. Ehk on kirjutamisest abi. Püüan alustada algusest, aga mitte täna..kunagi, kui on rohkem aega. Seniks olge tublid ja valmistuge kooli alguseks.